Mõnusad läbielamised Euroopas

Tahate huumorit?
Istusin mina täna hommikul auto peale, et sõita Luxemburgi lennujaama, sealt ilusti lennukipeale ja Tallinna...
Nii lihtsalt ei saa ju midagi minna. 9:55 pidi hakkama boarding Luxemburg-Kopenhaageni lennule ja lennuk pidi väljuma 10:20.
Kell 10:15 läksin mina infoletti uurima mis toimub, sittagi ei toimund, lend jääb ära.
Nojah palju pikalt järjekorras seismist. kella kaheteistkümneks sain kätte uued piletid: Luxembourg-Münhen Münhen-Stockholm Stockholm-Tallinn.
Esimene lend pidi algama 14:30. Algas. Maandumine toimus kuskil Münheni lähedal kuna selleks ajaks oli udu jõudnud Münheni. Seal siis jällegi sabas seismist ja ootamist vähet. Järjekordsed uued piletid: See karuperse koht mille nime ma ei oska kirjutada-Kopenhaagen Kopenhaagen-Stockholm Stockholm-Tallinn. Sellega olin suhteliselt rahul.
Lendasin Kopenhaagenisse ära. Seal kuulsin sõnumit üle lennujaama, et infoletti kutsutakse. Räägiti et Kopenhaagen-Stockholm jääb mingitel põhjustel ära. Uus lennuplaan: Kopenhaagen-Münhen Münhen-Stockholm Stockholm-Tallinn.
Ajas juba päris vihale vaikselt. Õnneks kõik esimeses klassis ja seal õlu tasuta:)
Õlut sai ka vahelennujaamades manustatud kuna iga uue ootamisega sai tasuta lõunasöögi, sööki olin ma niivõrd palju saanud, et rohkem ei tahtnud. Aga õlut läheb alati.
Igatahes, jõudsin peaaegu märkamatult Münhenisse. Sinna tuli udu tagasi, minu järgmine lennuk maandus kuhugi mujale. Õnneks Münhen piisavalt suur lennujaam ja uus lennuk leiti minutitega.
See oli suhteliselt morjendav, kuna stockholmi check-in ei olnud ette ära tehtud ja seal oli ainult pool tundi aega. Jõudsin oma eelviimasele lennule, kodu lõhn oli peaaegu juba tunda. Stjuardess tõi õlut, aga ainult juurde, mõnus.
Mingi hetk hakkas kapten rääkima kohalejõudmisest, mis lükkus edasi 15minuti võrra. Mõtlesin, et persse see check-in, lähen otse väravasse, samas Stockholmi lennujaam suhteliselt suur. Ei tea kas jõuab.
Maandumisprotsess hakkab pihta, vaatan kella, kurat 15minuti pärast läheb järgmine lend. Jään maha, raisk, istu või stockholmis öö otsa. Lootsin rääkida, et ehk saab lennu Riiga, sealt bussiga Tallinna. Hakkas vaikselt üle viskama juba.
Lennuk maandus, vaatasin aknast välja, nägin Estonian Air-i lennukit, vaatasin kella, vaatasin lennukisse. Peaks nagu läinud olema juba. Inimesed ka kõik sees ootamas. Lootsin jõuda. Trügisin kõige ette, ootasin et uks lahti tehtaks, kuulsin enda nime. stjuardess haaras mikrofoni ja hakkas minu nime kutsuma. Rääkisin temaga. Ta ütles et kõrval olev lennuk on minu oma, mine lihtsalt.
Läksin, peaaegu joostes. Sain omale lauast kohe paberilipaka millel oli info lennuki väljumise ja istekoha kohta. Jooksin lennukipeale, haarasin postimehe ja tänasin naeratades stjuardessi ootamise eest. Pagasist oli pohhui, las tuleb mingi päev järgi kui täna ei jõua.
laiutasin üksi esimeses klassis, 4-andas reas. Sõin, jõin ja nautisin. Kui lennuk maanduma hakkas tundsin ääretut õnnetunnet. Ma jõudsin lõpuks ometi kohale.
Ühesõnaga kõike seda kokku võttes oskan öelda ainult üht.
Ilmataat mine vittu.
Kokku lendasin 5 lendu: Luxemburg-münheni eeslinn/äärelinn, See koht-Kopenhaagen, Kopenhaagen-Münhen, Münhen-Stockholm, Stockholm-Tallinn. Ja pagas suutis selle kõik koos minuga kaasa teha.
Niipalju siis minu esimesest Novembrist.

hommikusi juhtumisi

Ärkad hommikul. Teed kiirelt kohvi valmis ja jood selle ära samal ajal riietumisega. Paned lapsed kiirelt riidesse ja jooksed autosse. üritad autot käivitada, aku on tühi. Võtad abikaasa auto.
jõudes peamagistralini avastad et liiklusõnnetuse tõttu on tekkinud ummik ja politseipatrull reguleerib liiklust. Meenutad kas võtsid autodokumendid kaasa, ei võtnud. Sõimad mõttes õnnetuse põhjustajat ja kahtled kas jõuad lapsed õigeks ajaks lasteaeda viia ning ise õigeks ajaks tööle.
kihutad lasteaia parklasse, vaatad kuidas lapsed veel õrnalt liikuvast autost välja hüppavad ja peasissekäigu poole jooksevad. Lehvitad neile. See on su päeva rahulikuim moment.
käivitad uuesti auto ja sõidad kevadiselt rohelisest lasteaia pargist välja. Järjekordne ummik hiiu raudteeülesõidu juures. selles samas kohas kust sa oled mitmeid kordi probleemidetta läbi sõitnud. kohas kus teetööd on just lõppenud ja asfalt on üks Tallinna parimaid. Siin pole mingi kuradi mootorrattur arvestanud, et kevadiselt niiskel hommikul on raudteerööbas libedam kui kiilasjää. Ta on seal kukkunud. Kirud ka teda mõtteis.
Vaatad ümberringi valitsevat kaost ja mõtled ainult sellele kuidas koosolekule oleks vaja õigeks ajaks jõuda. Seal arutatakse siiski tähtsat äritehingut venemaa suurima ehitusfirmaga, see pole mingi igapäevane koosolek kus istutakse ja üksteist sõimatakse.
Rongid seisavad, autojuhid signaalitavad ja kiirabi tõstab mootorratturit kaasavõetud kanderaamile. Loodad juba, et ummik on lahenemas, kuid tsiklist soovib, et kiirabiauto ootaks kuni tsiklisti sõber rattale järgi tuleks. Kirud teda veel rohkem, ja mitte enam mõttes vaid sõnades. Ootad 10 minutit, siis veel 20. Sõidukid hakkavadki liikuma. Tänad jumalat.
Sõidad nõmme rohelusest välja otse mustamäe betoonimetsade vahele. Siit edasi on liiklus kesklinnani sujuv. Kesklinnas aga istud veel mõnes ummikus, mis küll õnneks lahenevad kiirelt.
Tööjuures autot parkides vaatad kella. Kurat. Tund aega hiljaks jäänud. Õnneks jõuad napilt koosolekule. Astud väsinud nägudega täidetud konverentsiruumi ja istud kahe kolleegi vahele ja mõtled: vedas raisk. Üritad mitte mõelda sellele kaua tööpäeva lõpuni veel aega on. Ikkagi reede ju. Kes ei ootaks vaba õhtut? Kuid sa ei tea veel, et seda vaba õhtut ei tulegi.
ps: üleval pool olev on täielik väljamõeldis, paralleele ei ole vaja tõmmata.