Ärkad hommikul. Teed kiirelt kohvi valmis ja jood selle ära samal ajal riietumisega. Paned lapsed kiirelt riidesse ja jooksed autosse. üritad autot käivitada, aku on tühi. Võtad abikaasa auto.
jõudes peamagistralini avastad et liiklusõnnetuse tõttu on tekkinud ummik ja politseipatrull reguleerib liiklust. Meenutad kas võtsid autodokumendid kaasa, ei võtnud. Sõimad mõttes õnnetuse põhjustajat ja kahtled kas jõuad lapsed õigeks ajaks lasteaeda viia ning ise õigeks ajaks tööle.
kihutad lasteaia parklasse, vaatad kuidas lapsed veel õrnalt liikuvast autost välja hüppavad ja peasissekäigu poole jooksevad. Lehvitad neile. See on su päeva rahulikuim moment.
käivitad uuesti auto ja sõidad kevadiselt rohelisest lasteaia pargist välja. Järjekordne ummik hiiu raudteeülesõidu juures. selles samas kohas kust sa oled mitmeid kordi probleemidetta läbi sõitnud. kohas kus teetööd on just lõppenud ja asfalt on üks Tallinna parimaid. Siin pole mingi kuradi mootorrattur arvestanud, et kevadiselt niiskel hommikul on raudteerööbas libedam kui kiilasjää. Ta on seal kukkunud. Kirud ka teda mõtteis.
Vaatad ümberringi valitsevat kaost ja mõtled ainult sellele kuidas koosolekule oleks vaja õigeks ajaks jõuda. Seal arutatakse siiski tähtsat äritehingut venemaa suurima ehitusfirmaga, see pole mingi igapäevane koosolek kus istutakse ja üksteist sõimatakse.
Rongid seisavad, autojuhid signaalitavad ja kiirabi tõstab mootorratturit kaasavõetud kanderaamile. Loodad juba, et ummik on lahenemas, kuid tsiklist soovib, et kiirabiauto ootaks kuni tsiklisti sõber rattale järgi tuleks. Kirud teda veel rohkem, ja mitte enam mõttes vaid sõnades. Ootad 10 minutit, siis veel 20. Sõidukid hakkavadki liikuma. Tänad jumalat.
Sõidad nõmme rohelusest välja otse mustamäe betoonimetsade vahele. Siit edasi on liiklus kesklinnani sujuv. Kesklinnas aga istud veel mõnes ummikus, mis küll õnneks lahenevad kiirelt.
Tööjuures autot parkides vaatad kella. Kurat. Tund aega hiljaks jäänud. Õnneks jõuad napilt koosolekule. Astud väsinud nägudega täidetud konverentsiruumi ja istud kahe kolleegi vahele ja mõtled: vedas raisk. Üritad mitte mõelda sellele kaua tööpäeva lõpuni veel aega on. Ikkagi reede ju. Kes ei ootaks vaba õhtut? Kuid sa ei tea veel, et seda vaba õhtut ei tulegi.
ps: üleval pool olev on täielik väljamõeldis, paralleele ei ole vaja tõmmata.
No comments:
Post a Comment